«Oleme kolleegiga töötanud waldorfsüsteemis 20 aastat ning nende aastate järel võime öelda, et me enam ei arva, vaid nüüd juba teame, kuidas waldorfpedagoogika lapse arengut toetab. Alustades olime sellest lihtsalt vaimustunud, mistõttu võis selle tee valinuid ka pimesiuskujateks pidada. Nüüd oleme waldorfpedagoogika tulemuslikkuses veendunud,» ütles Rosma lasteaia juhtaja Heli Kudu nende tegemisi Tallinna Ülikoolist uudistama tulnud tulevastele kasvatajatele-õpetajatele.
90-nendad tõid Eestisse mõndagi uut, ka alternatiivpedagoogilised võimalused. Põlvamaalgi leidus grupp lastevanemaid, kes aitasid ühisel nõul ja jõul ellu Johannese Kooli Rosmal, mille juurde avati mõned aastad hiljem ka lasteaed.
Tudengitele Rosmal toimuvast ülevaadet andes ütles Heli Kudu muuhulgas, et lapselt võib käsu korras nõuda seda, teist ja kolmandat, aga kui lapsel puudub turvaline eeskuju, on tulemus kasin või oodatule vastupidine.
«Laps õpib matkides ja tark täiskasvanu peab sellega last kasvatades arvestama,» rõhutas Heli Kudu.
Lasteaias annab selle eeskuju kasvataja, kodus vanem. See kooslus annab ka vastuse küsimusele, miks nn waldorfvanemad kooli ja lasteaia tegemistes täiel häälel kaasa kõnelevad. Õpetaja ja vanema näol on siin keskkonnas tegemist koostööpartnerite, mitte teenuse saaja ja pakkujaga.
Õppimine lauldes ja mängides
Koolieelses vanuses toimub õppimine hoopis teistmoodi kui hilisemas koolieas. Lasteaiaeas on õppimine kaudne, kaasahaarav protsess, kus olulised pole intellektuaalselt mõttelised operatsioonid, vaid tegevus ja tajumine.
«Enne lugema ja kirjutama hakkamist peab laps teadma kes ta on ja kus ta on. Et leida üles oma olemise kese, tuleb kontakti saada oma kehaga ehk endale n-ö pihta saada. Seda o hea teha lugedes salme ning panna loetu liigutustesse,» selgitas Kudu.
Nii leiavad lapsed valdavalt eesti lasteluuleloomingust loetud salmide abil üles oma sõrmed ja varbad, õpivad väljendama looduse olemust, loomade ja lindude hääli ning iseloomu, jälgima oma tundeid.
Hommikuringis sõrmedel kohalolijaid ja puudujaid üle lugedes saavad selgeks ka numbrid ning kümne piires liitmine-lahutamine. Hommikust hommikusse korratud salmid jäävad pähe pingutuseta. Kogu selle tegevuse eemärk on kinnistada teadmine – ütlen, teen öeldu teoks ja võtan vastutuse.
Kõike eelpoolkirjeldatud teevad Rosma lasteaia lapsed hommikuti 15-20 minutit kestvas hommikuringis. Sellest said osa ka Tallinna tudengid, kellele lasteaednikud Heli ja Laivi tutvustasid tegevusi kolmele hommikuringile kuluva aja vältel. Nii mõnigi tudeng tõdes pärast, et salmide mahamängimine oma kehaga (ehk kujutatavate kinnaste kudumine, varvastest kujutatavate ubade ja herneste otsimine või hiiglasest kääbuseks muutumine), nõudis tähelepanu ja keskendumist.
«Hommikuring ongi see meie nn tund, aga laps ei kuule meilt kordagi, et nii nüüd algab tund, lähme õppima. Laps ei pea teadma, et ta õpib. Lapsele on arusaadav mäng ja kasvataja pädevuses on õppimine mängu sisse peita,» märkis Heli.
Külaskäik tudengi eestvõttel
Tallinna tudengite külaskäik Rosmale sai teoks viimasel kursusel õppiva Kadri Allikmäe initsiatiivil. Õppimise kõrvalt töötab neiu poole koormusega Tallinnas Meelespea waldorflasteaias.
Kadri Allikmäe huvi waldorfpedagoogika vastu sai alguse Rosmalt, kuhu üks siitkandist pärit tuttav ta kord endaga kaasa tõi. «Rosmal avanes mulle tõeline imedemaa. Pärast nähtut olin kindel, et tahan selle alaga sügavamalt tutvust teha,» sõnas Allikmäe. Põhiõpingute kõrvalt avanes Kadril võimalus õppida waldorfpedagoogikat Tartu Ülikoolis toimunud kursusel, kus oma teadmisi täiendasid ka Rosma lasteaednikud.
Tudengeid saatnud õppejõu Maire Tuule sõnul Tallinna Ülikool otseselt alternatiivpedagoogikat ei õpeta. Tuul ise annab nimetatud loenguid Tallinna Pedagoogilises Seminaris. «Alternatiivpedagoogika lülitamisest õppekavasse on küll rääkinud, aga seni tulemuseta. Ometi on igal inimesel sellest on väga palju õppida,» lisas õppejõud, kes ise käis Rosma tegemistega tutvumas möödunud suvel koguperekonverentsi ajal.
Lugu ilmus ajalehes Koit 19.01.2012
Margit Õkva
margit@polvakoit.ee
