Uudised - Teised meist

Võrumaa Teataja: Võrru plaanitakse rajada waldorflasteaed

16. mai, 2012

Ehkki Võrumaal on lasteaedu juba omajagu, puudub nende hulgas waldorflasteaed. Võrumaa Teataja toimetus sai infot, et waldorflasteaia loomise plaan on aga juba sündinud ja Võrus isegi ruumide otsingud alanud. Uurisime ettevõtmise eestvedajatelt ja idee käivitajatelt Mari Peetsalult ja Pille Sõrmuselt waldorflasteaia kohta lähemalt ja küsisime, kaugele praeguseks hetkeks uue lasteaia loomise suhtes on jõutud.

Miks oleks Võrru waldorflasteaeda vaja?

Mari Peetsalu ja Pille Sõrmus: Mõte rajada Võrru waldorflasteaed on lastevanemate peas kosunud juba aastaid. Seni on Võrumaa waldorfpedagoogikast innustunud pered sõidutanud oma lapsi Põlvamaale Rosma külla Johannese kooli ja lasteaeda, kus käib hetkel lapsi 11 omavalitsusest, sealhulgas ka mitmest Võru maakonda kuuluvast vallast.

Johannese kool ja lasteaed Rosmal on üks Eesti vanim waldorfkool, mis sai lastevanemate initsiatiivil loodud juba aastal 1989. Praeguseks tegutseb üle Eesti kuus waldorfkooli ja üheksa lasteaeda (-hoidu). Aeg on küps ka Võru linnas tegutseva waldorflasteaia jaoks. Saaremaal ja Pärnuski tehakse hetkel aktiivselt waldorflasteaia-kooli rajamise nimel tööd. Keilas aga avatakse peatselt edukalt tegutseva kooli täienduseks lasteaed.

Kuidas waldorfkool või -lasteaed sünnib?

M. P. ja P. S.: Waldorfpedagoogilised õppeasutused, olgu siis koolid või lasteaiad üle maailma, rajatakse alati lastevanemate initsiatiivil. Need on koolid, mille vanemad on oma lastele loonud. Niisuguste lasteaedade puhul ei ole tegemist äriühinguga, mille eesmärk on raha teenida, vaid sarnaselt mõtlevate lastevanemate ja õpetajate kogukonnaga, kelle ühine eesmärk on luua lastele pingevaba ning arendav keskkond. Selleks, et üks kool või lasteaed saaks sündida, peab olema koos piisav hulk sarnaselt mõtlevaid peresid.

Võru waldorflasteaia initsiatiivgrupp kohtus terve pere kooli loengutel, kus Rosma lasteaia pedagoog Heli Kudu tutvustas sealse lasteaia kasvatuspõhimõtteid ja igapäevatööd, olles oma jutuga Võru peredele suureks innustajaks. Praeguseks ongi koos üle 20 pere, kes soovivad pakkuda oma lastele alternatiivi tavahariduses kahjuks tihti esinevale kiirustamisele, stressile ja võistluslikkusele. Vanemad, kes on koondunud waldorflasteaia ideed toetama, usuvad, et kasvatus peaks tuginema koostööl, mitte aga konkurentsil. Koos loodav lasteaed annab võimaluse meil, lastevanematel koostööd harjutada.

Mille poolest waldorfpedagoogika erineb tavapedagoogikast?

M. P. ja P. S.: Sarnaselt teistele reformpedagoogika vooludele (Montessori, Hea Algus jms) toetub waldorfpedagoogika lapsest tulenevale impulsile, toetatakse lapse tegutsemistahet ning luuakse turvaline ruum, et areneda just sellele konkreetsele lapsele hetkel vajalikus tempos ja suunas. Väga oluliseks peetakse eeskuju ja koostööd – eesmärk on, et tulevikus leiaks laps iseenese jõust oma elule mõtte ning sellest lähtuvalt ka tegutseks.

Waldorfpedagoogika peab oluliseks inimese ja keskkonna kooskõla – ka seda, et inimene oleks iseendaga heas läbisaamises, kooskõlas. Võiks öelda, et waldorfpedagoogika püüab suunata inimesi enda õnne juurde.

Waldorfpedagoogika pakub toimivaid lahendusi tavapedagoogika valuküsimustele nagu koolist väljalangemine, koolistress jms. Kes on asjast huvitatud, võib tutvuda Eesti haridusministeeriumi tellitud ja ka mujal maailmas läbi viidud uuringutega internetiaadressil www.waldorf.ee.

Kas waldorfkoolid on religioossed koolid?

M. P. ja P. S.: Waldorfkoolid üle maailma (waldorfliikumisse on kaasatud üle 65 riigi, kus tegutseb ühtekokku ligi 1000 kooli ja paar tuhat lasteaeda/sõime) sobituvad antud piirkonna kultuuriruumi. Eesti asub kristlikus kultuuriruumis – meie haridusasutustes peetakse jõulupühi, lihavõtteid ja nii ka Eestis tegutsevates waldorfkoolides, -lasteaedades. Waldorfpedagoogika ei tegele religiooniõpetusega.

Missugust maja te uue lasteaia jaoks tahaksite ja milliseid kasvatajaid te vajaksite?

M. P. ja P. S.: Nagu kõigile Eesti Vabariigis tegutsevatele lasteasutustele, nii kehtivad ka waldorflasteaiale teatud seadused. Näiteks peavad lasteaednikud olema läbinud pedagoogilise koolituse, kuid lisaks peab waldorflasteaednik olema koolitanud end ka waldorfpedagoogikas. Seega, waldorflasteaednikud üle Eesti on koolipinki nühkinud isegi rohkem kui tavakasvatajad.

Muidugi eelistame ka Võrru kõrgharidusega lasteaednikke, kes on juba waldorfkoolituse läbinud, kuid koostöös Rosma waldorflasteaiaga oleme plaaninud häid kasvatajakandidaate waldorfpedagoogikas kiirkorras järele aidata. Peamine on, et tööd alustava kasvataja puhul on tegemist sooja südamega inimesega, kes loomingulist lastega töötamist naudib.

Keerulisem lugu on majaga. Raske on leida kodust ja hubast õuega maja, mis vastaks kõigile lasteaiale ette kirjutatud nõuetele ning samal ajal oleks piisavalt soodne, et lapsevanemad seda üleval jõuaksid pidada. Majaotsingud käivad. Kui Võru linnas leidub mõni hea inimene, kes on nõus oma toreda maja lasteaia kasutusse andma, siis oleksime selle eest väga tänulikud.

Kuidas tulevad waldorflasteaiad ots otsaga kokku?

M. P. ja P. S.: Waldorfõppeasutused Eestis ei ole riigi omanduses, vaid kuuluvad mittetulundusühingutele.

Õppemaksu suurus Eesti waldorflasteaedades on erinev, mahtudes vahemikku 30–130 eurot kuus. Summa suurus sõltub suuresti kohalikest omavalitsustest, kelle lapsed antud lasteasutuses käivad. Tänu Lõuna-Eesti mõistvatele kohalikele omavalitsustele, kes valikuvabadust haridussüsteemis väärtustada oskavad, on Tartu ja Põlva waldorfkoolide ning lasteaedade õppemaksud tunduvalt madalamad kui Põhja-Eestis. Kodanikualgatusest sündinud lasteasutusi peaks riik läbi omavalitsuste jõudsamalt toetama.

See, kui suureks kujuneb Võru lasteaia õppemaks, on veel lahtine. Kõik sõltub majast, aga ka meie koostööpartneritest, Võrumaa valdadest ja Võru linnast.

P. S.: Waldorflasteaedade (sealhulgas ka meie lasteaia) rahalised vahendid moodustuvad õppemaksust, kohalike omavalitsuste toetustest, füüsiliste ja juriidiliste isikute annetustest, sihtkapitalidest ning fondidest, välisriikidest laekuvatest (sihtotstarbelistest) toetustest ja varadest, tuluüritustelt, lisateenuste osutamisest ning ka muudest õigusaktidega kooskõlas olevatest tuludest.

Kuidas ettevalmistused edenevad? Millal sooviksite lasteaia avada?

M. P. ja P. S.: Meil on hea meel, et Võru waldorflasteaia idee ümber on koondunud nii suur hulk tõeliselt tegusaid ja erksaid lapsevanemaid. Meie suur soov on pakkuda oma lastele parimat – tervist ja arengut toetavat kasvukeskkonda, kus lapsed saaksid rõõmsalt kasvada. Kui kõik sujub plaanipäraselt, ootame juba sel sügisel Võru waldorflasteaeda lapsi mängulist lapsepõlve nautima.

Kel lähem huvi asja vastu, võiks tulla 19. mail Rosmale, kus toimub koguperekonverents „Head valikud hariduses”. Seal on hea võimalus tutvuda meile lähima waldorflasteaiaga ja kuulata huvitavaid loenguid, samuti räägime muu hulgas Võru waldorflasteaia loomisega seonduvast.

Ametlik kohtumine Võru waldorflasteaia ruumide küsimustes toimub linnavalitsuse teatel tuleva esmaspäeva pärastlõunal. Ehk selgub siis ka see, millises majas võiks waldorflasteaed tööle hakata.

 

• Waldorfharidust käsitletakse hetkel suurima ülemaailmse sõltumatute koolide liikumisena. 65 riigis on kokku ligi 1000 waldorfkooli ja 2000 koolieelse hariduse asutust. Ligi 100aastase traditsiooniga waldorfpedagoogikat viljeletakse Eestis juba 21 aastat. Kaks vanimat waldorfkooli on Johannese kool Rosmal ja Tartu waldorfgümnaasium. Kõik waldorfkoolid on loodud lastevanemate initsiatiivil ja tegutsevad kodanikualgatuse korras.

• Teemakohased lingid: www.waldorf.ee, www.iaswece.com; vaata ka www.rosma.edu.ee.

 

Pere ja Kodu: “Kooli köök, kus muudetakse maailma”

22. märts, 2012

Võtsime koos Evelin Ilvesega ette ilmatu pika teekonna Põlvamaale, et näha, kuidas üks lihtne Eesti kool pakub lastele iga päev lõunaks seto-mekki mahetoitu. Kusjuures kokad on seal noored seto naised, kelle Kolme Sõsara Hõrgutised ongi selle imeloo aluseks.

Teles nähtud Jamie Oliveri pingutused õpetada Briti koolilapsi taas värsket tervislikku toitu hindama olid humoorikad ja ehmatavad. Eriti kummalised tundusid kaadrid lapsevanematest, kes oma “nälgivatele” võsukestele kooli aia vahelt kartulikrõpse ja hamburgeri-kotte smugeldasid. Nali naljaks, ka Põlvamaal Rosma külas asuva väikese Johannese kooli ja lasteaia lapsed olid mullu sügisel, kui kool kohalikule mahetoidule üle otsustas minna, ärevil — et kui nood seto õed oma tervisliku söögikraamiga tulevad, kas siis saabki enam kõhu täis?

Kolm Visseli-sõsarat

“Kümme aastat tagasi ei osanud Triin (33) peale tangu-kartulipudru mingit sööki teha,” viskab kolmest seto Visseli-sõsarast keskmine, Tartu Ülikooli sotsioloogiadiplomiga Kerti (31), kes ainsana neist on lapsest saadik kirglikult kokanud.

Kui Triin siirdus Tartust diplomeeritud ajaloolasena Setomaale, enda sõnul puhtast romantikast, pidas Kerti Tallinnas Hansapangas veel natuke vastu, ent mitte pikalt. Niipea kui avanes võimalus Võru maavalitsuses arendusnõunikuna tööd saada, pühkis ta pealinna tolmu jalgelt.

Ja kui ka noorim õeke Kadri (26) pärast Viljandi Kultuuriakadeemia tekstiilieriala lõpetamist kodusele Võrumaale tagasi tuli, oligi aeg küps kolmekesi midagi uut ja teistmoodi teha.

“See oli 2007. aastal Seto Kuningriigi päevade aegu, kui otsustasime spontaanselt, et võiks sinna oma telgiga kodus küpsetatud kooke ja pirukaid müüma minna,” jutustab Kerti õdede Suure Afääri algusest. “See oli nii põnev: nädal aega hommikust õhtuni küpsetamist, siis telgid, nõud, linad, lapsed kokku pakkida ja – minek!”

Nende tol ajal nii ebaharilikud spelta-, odra- ja rukkijahust küpsetised osutusid nõnda menukaks, et tasapisi hakkas tellimusi tulema. Järgmistel kuningriigi päevadel võõrustasid kolm seto sõsarat oma telgis juba riigijuhte. Siis tuli esimene suurem cateringi pakkumine. “Mõtle, 400 inimest, ANDRASe avaüritus… Ega me maavanemale öelnud, et pole enne sellist asja teinud. Ja et nõusid meil ka ei ole,” naerab Kerti ja seletab, kuidas ta kuu aega toda üritust ette valmistas ning miks kõik nõud Tartu taaskasutuskeskustest ühtäkki otsa said.

“Nojah, nõud on meil siiani kõik erinevad,” muigab Kadri ja sätib needsamad kirjude lilledega 1970-80ndatest pärit tuttavlikud tassid-taldrikud kooli köögi teelauale.

Suur mõttetöö ja kombineerimine

“Catering on koolilaste toitlustamise kõrval väga lihtne äri,” teeb põhiliselt Johannese koolis pliidi taga askeldav Triin äkki üllatava avalduse ja selgitab: “Kui sa ei lähe kergema vastupanu teed ning soovid lastele tõesti maitsvat ja tervislikku lõunat pakkuda, tähendab see suurt mõttetööd ja kombineerimist.”

Ka siin koolis anti varem kala-burgereid, viinereid ja makarone. “Menüü võib sama olla, aga toit selle taga täiesti erinev. Näiteks Nutridata (Tervise Arengu Instituudi netipõhine toitumisprogramm — toim) retseptides on borši retseptis puljongikuubikud, suhkur ja äädikas. Ma ei kasuta midagi sellist, need pole lastele tervislikud,” on Triin nõutu.

Omaküpsetatud leib tuli koolis paljudele lastele uudisena ning osale tundus lausa raske tööna täisteraleiba mäluda. Lapsed on kokale aus, vahel valus, aga samas ka õnnestav seltskond. Kui ei meeldi, öeldakse otse välja. “Kui sa aga näed, et mõni laps, ise paberõhuke, kes tõesti midagi peale kartulite ja palja makaroni ei söö — pole proovinud – tõstab esimest korda sinu ühepajatoidu või kalakastme üle huulte ning hakkab sööma… see on kõige õnnelikum päev!” Kolm õde on üks suur sära.

Mahedalt on võimalik

Kiikan vargsi enam kui saja-aastase palkmaja, meie tuntud haridustegelase Johannes Käisi sünnikodu tahatarre sisse seatud köögi poole, kus puudega köetud pliidi all hubiseb mõnus tuli. Puupliidi vastasseinas seisab terava kontrastina vilkuvate siniste silmadega kõigi profikokkade unistus – uhiuus kombiahi, mis aurutab, keedab, grillib ja küpsetab. See ahi tuli siia majja tänu tippkokkade jalgpallimatsil Chef’s Cup kogutud annetustele, laste omatehtud esemete müügitulule ning Leader-programmi rahastamisele.

Kuidas te seda kõike teete, küsin ei tea mitmendat korda, sest alatasa on kuulda väiteid, et pisku riigiraha eest polegi võimalik tervislikku koolitoitu valmistada. Ammugi kohalikku toorainet kasutades. Kannatlikult kirjutab Kerti mulle meilis veel kord üle: “Jah, meie lapsed söövad päris kala ja liha, kohalike talumeeste käest ostetud mahejuurikaid ja mune, Nopri talu piimatooteid, pruuni riisi ja makarone (me ei kasuta üldse valget suhkrut, jahu ega ka ühtki kuubikut või pooltoodet). Jah, me küpsetame ise juuretisega täisterarukkileiba, kord kuus teeme ka speltast saia. Kooki saab korra nädalas ja lasteaias jahvatatakse pudruhelbed igal hommikul ise teradest valmis…”

Uskumatu! Kerti lisab, et asjaajamise korraldamine, partnertalude leidmine on ühekordne töö, edaspidi on kõik lihtsam.

Ootamatult kööki astunud üheksaaastane Päikeriin, Triinu tütar, teatab sujuvalt jutu jätkuks, et nende endi karuäkkega rajatud põllulapil kasvatatud rukis ja speltanisu on nüüd nii kuiv küll, et nad saavad varsti veskisse jahu jahvatama minna ja siis… siis lubas emme neile kõigile õpetada, kuidas sellest leib saab. Neil lastel ei teki kunagi väärkujutelma, et toit tuleb tehasest.

Teises tempos kasvavad lapsed

Istume veel pikalt ümber köögilaua, räägime Waldorfi pedagoogikast, mida siin majas eelmist haridusministrit Tõnis Lukast tsiteerides “mahe-pedagoogikaks” nimetatakse. Sellest, et pöörase tempoga elus ei jaa lastele enam kasvamiseks aega, aga just seda tahetakse selles väikeses 47 kooliõpilase ja 28 lasteaialapsega hubases koolimajas pakkuda. Aega kasvada, märgata ilu ja aastaaegu, suhestuda looduse ja maailmaga. Aega, et kasvada inimeseks, kelle eesmärk pole karjääriredeli kõrgeimad astmed, vaid pigem olla õnnelik ning ka elu teises pooles terve ja rõõmus.

Mõistan, miks siia kooli tulevad lapsed ka 50 km tagustest kodudest, kokku 11 vallast. Ka suurematest linnadest on maale kolimise argumendiks saanud just Johannese kool ja lasteaed Rosmal.

Ent õed, kuidas te end ära toidate ja mis teid, hea hariduse, võimsa energia ja säraga inimesi, ühes sajandivanuses koolimajas kinni peab? “Kolme Sõsara Hõrgutised on meil ühine äri. Kadri koob vaipu, Kerti teeb tellimuse peale kooke, meil on lambad ja talu ja…” lausub Triin ning lisab, et talle on tugevaks toeks ka ökoehitajast mees. “Aga milleks me elame? Selleks, et maailm parem oleks! Kui me iga päev pingutame, teeme parima toidu, katame ilusti laua, oleme tänulikud, õpetame seda lastele päevast päeva… see jääb ju nendega kogu eluks. Me muudame nende maailma.”

Johannese kool Rosmal

Johannese koolon Waldorfi pedagoogikal põhinev õppeasutus, mis loodi 1989. aastal kodanikualgatuse korras. Koolil on kollektiivne juhtimine ning juhatus tasu ei saa. Mittetulundusliku haridusasutusena on õppemaks koolis 34 ja lasteaias 26 eurot kuus, suurem osa õppekuludest kaetakse riikliku kohatasu arvelt ja omavalitsuste eelarvest.

Oma 20 töötajaga on MTÜ Rosma Haridusselts Põlva valla üks suuremaid tööandjaid. Sellest hoolimata teatas Põlva linn 2012. aasta hakul, et kavatseb vähendada sealses lasteaias käivate linna laste eest makstavat kohatasu 50% võrra. Ilmekas näide laste ebavõrdsest kohtlemisest kohalikul tasandil. Innustavad kodanikualgatused, mida riigijuhid sõnades nii oluliseks peavad, võivad tegelikkuses sattuda omavalitsuste lühinägeliku poliitika tõttu haprasse seisu.

Pere ja Kodu, märts 2012

Aktuaalne Kaamera: Rosmal õpetasid streigi ajal lapsi lapsevanemad

7. märts, 2012

Meie kooli lapsevanemad otsustasid toetada õpetajate streikimist ning anda sel ajal ise tunde. Nii läks lastel koolipäev korda ja vanemadki said oma võimaluste piires avaldada toetust õpetajatele.

Tunniplaanis olid järgmised ained:

  • Meisterdamine ja ökodisain.
  • Vanade ametite õppimise raames palkide langetamine.
  • Kreeka kultuurilugu.
  • Meediaõpetus.
  • Loeng teemal: “Kuidas lahendada konflikti kodus ja “tööl”?

Igor Taro käis kuulamas ja filmimimas.

ERR: Rosmal õpetasid streigi ajal lapsi lapsevanemad from Rosma Kool on Vimeo.

Väike fotomeenutus ka – siin on 1.-2. klassi ökodisaini tund, kus vanadest särkidest said uued.

Evelin Ilves külastas Rosma külas Johannese kooli ja lasteaeda

20. jaanuar, 2012

Evelin Ilves külastas täna Põlva valla Rosma külas waldorfkooli õppeplaani järgi tegutsevat Johannese kooli ja lasteaeda.

Evelin Ilvese sõnul on Rosma kooli tugevuseks õpetajate ja lapsevanemate koostöö – soov ja oskus pakkuda lastele harmoonilist kasvukeskkonda, nn mahepedagoogikat ausse tõstes.

„Head aurat oli lausa ukse lävel tunda – nii rõõmsate, avatud ja tervete laste üle rõõmustaks viiruskuudel iga lasteasutus,“ nentis Evelin Ilves. „Kogesime uskumatuna tunduvat – kuidas stressivaba õpikeskkond ja tervislik, vaid kohalikust ning enamjaolt mahedast toorainest tehtud toit annab kokku energilise ja õnneliku koolipere. Ma ei imesta, et pered kaugemaltki on just selle kooli pärast Põlvamaale kolinud,“ lisas ta. 

Head aurat oli lausa ukse lävel tunda – nii rõõmsate, avatud ja tervete laste üle rõõmustaks viiruskuudel iga lasteasutus.

Johannese kool on 1989. aastal kodanikualgatusena rajatud üldhariduskool, kus tänavu õpib 45 õpilast 11 Lõuna-Eesti omavalitsusest. Lasteaed asutati 1992. aastal ning seal õpib hetkel 28 last.

Kooli toitlustab Kolme Sõsara Hõrgutised, kes on kohaliku toidukultuuri edendajad.

 

Vabariigi Presidendi Kantselei
avalike suhete osakond
tel 631 6229

Fotomeenutusi üritusest saad vaadata siit.

 

Koit: Tallinna tudengid lugesid Rosmal sõrmi ja varbaid

20. jaanuar, 2012

«Oleme kolleegiga töötanud waldorfsüsteemis 20 aastat ning nende aastate järel võime öelda, et me enam ei arva, vaid nüüd juba teame, kuidas waldorfpedagoogika lapse arengut toetab. Alustades olime sellest lihtsalt vaimustunud, mistõttu võis selle tee valinuid ka pimesiuskujateks pidada. Nüüd oleme waldorfpedagoogika tulemuslikkuses veendunud,» ütles Rosma lasteaia juhtaja Heli Kudu nende tegemisi Tallinna Ülikoolist uudistama tulnud tulevastele kasvatajatele-õpetajatele.

90-nendad tõid Eestisse mõndagi uut, ka alternatiivpedagoogilised võimalused. Põlvamaalgi leidus grupp lastevanemaid, kes aitasid ühisel nõul ja jõul ellu Johannese Kooli Rosmal, mille juurde avati mõned aastad hiljem ka lasteaed.

Tudengitele Rosmal toimuvast ülevaadet andes ütles Heli Kudu muuhulgas, et lapselt võib käsu korras nõuda seda, teist ja kolmandat, aga kui lapsel puudub turvaline eeskuju, on tulemus kasin või oodatule vastupidine. 

Lapselt võib käsu korras nõuda seda, teist ja kolmandat, aga kui lapsel puudub turvaline eeskuju, on tulemus kasin või oodatule vastupidine

«Laps õpib matkides ja tark täiskasvanu peab sellega last kasvatades arvestama,» rõhutas Heli Kudu.

Lasteaias annab selle eeskuju kasvataja, kodus vanem. See kooslus annab ka vastuse küsimusele, miks nn waldorfvanemad kooli ja lasteaia tegemistes täiel häälel kaasa kõnelevad. Õpetaja ja vanema näol on siin keskkonnas tegemist koostööpartnerite, mitte teenuse saaja ja pakkujaga.

Õppimine lauldes ja mängides

Koolieelses vanuses toimub õppimine hoopis teistmoodi kui hilisemas koolieas. Lasteaiaeas on õppimine kaudne, kaasahaarav protsess, kus olulised pole intellektuaalselt mõttelised operatsioonid, vaid tegevus ja tajumine.

«Enne lugema ja kirjutama hakkamist peab laps teadma kes ta on ja kus ta on. Et leida üles oma olemise kese, tuleb kontakti saada oma kehaga ehk endale n-ö pihta saada. Seda o hea teha lugedes salme ning panna loetu liigutustesse,» selgitas Kudu.

Nii leiavad lapsed valdavalt eesti lasteluuleloomingust loetud salmide abil üles oma sõrmed ja varbad, õpivad väljendama looduse olemust, loomade ja lindude hääli ning iseloomu, jälgima oma tundeid.

Hommikuringis sõrmedel kohalolijaid ja puudujaid üle lugedes saavad selgeks ka numbrid ning kümne piires liitmine-lahutamine. Hommikust hommikusse korratud salmid jäävad pähe pingutuseta. Kogu selle tegevuse eemärk on kinnistada teadmine – ütlen, teen öeldu teoks ja võtan vastutuse.

Kõike eelpoolkirjeldatud teevad Rosma lasteaia lapsed hommikuti 15-20 minutit kestvas hommikuringis. Sellest said osa ka Tallinna tudengid, kellele lasteaednikud Heli ja Laivi tutvustasid tegevusi kolmele hommikuringile kuluva aja vältel. Nii mõnigi tudeng tõdes pärast, et salmide mahamängimine oma kehaga (ehk kujutatavate kinnaste kudumine, varvastest kujutatavate ubade ja herneste otsimine või hiiglasest kääbuseks muutumine), nõudis tähelepanu ja keskendumist.

«Hommikuring ongi see meie nn tund, aga laps ei kuule meilt kordagi, et nii nüüd algab tund, lähme õppima. Laps ei pea teadma, et ta õpib. Lapsele on arusaadav mäng ja kasvataja pädevuses on õppimine mängu sisse peita,» märkis Heli.

Külaskäik tudengi eestvõttel

Tallinna tudengite külaskäik Rosmale sai teoks viimasel kursusel õppiva Kadri Allikmäe initsiatiivil. Õppimise kõrvalt töötab neiu poole koormusega Tallinnas Meelespea waldorflasteaias.

Kadri Allikmäe huvi waldorfpedagoogika vastu sai alguse Rosmalt, kuhu üks siitkandist pärit tuttav ta kord endaga kaasa tõi. «Rosmal avanes mulle tõeline imedemaa. Pärast nähtut olin kindel, et tahan selle alaga sügavamalt tutvust teha,» sõnas Allikmäe. Põhiõpingute kõrvalt avanes Kadril võimalus õppida waldorfpedagoogikat Tartu Ülikoolis toimunud kursusel, kus oma teadmisi täiendasid ka Rosma lasteaednikud.

Tudengeid saatnud õppejõu Maire Tuule sõnul Tallinna Ülikool otseselt alternatiivpedagoogikat ei õpeta. Tuul ise annab nimetatud loenguid Tallinna Pedagoogilises Seminaris. «Alternatiivpedagoogika lülitamisest õppekavasse on küll rääkinud, aga seni tulemuseta. Ometi on igal inimesel sellest on väga palju õppida,» lisas õppejõud, kes ise käis Rosma tegemistega tutvumas möödunud suvel koguperekonverentsi ajal.

Lugu ilmus ajalehes Koit 19.01.2012
Margit Õkva
margit@polvakoit.ee

 

LõunaLeht: haridusminister ütles, et Johannese kool Rosmal on mahekool

20. november, 2011

Võrumaal peetud Uma Meki mahekonverentsil arutleti selle üle, kas mahetootmisel oleks Kagu-Eestis jumet ning mida ja kuidas teha, et siinsest regioonist võiks tulevikus saada Euroopa tuntuim mahepiirkond.

Võrumaal Nursis masinaühistu ruumides peetud Uma Meki mahekonverents eristus kindlasti teistest konverentsidest. Kõigil, ehk pisut kummastavatelgi detailidel oli oma eesmärk, ka kohal. Nimelt soovib Võrumaa masinaühistu hakata panustama maheteenustesse, tootes ja müües mahesöötasid, ning konverentsi käigus said potentsiaalsed kliendid ühistu pakutavaga tutvuda.

Seminariruumi jagati ürituse iseloomule kohaselt hobuste, lammaste ja kitsedega, õues aga ootasid uude koju viimist kaks Heiferi programmi lehma. Söögipauside ajal maitsti Uma Meki ajaloolisi Võrumaa toite, mida pakkusid nii haanimehed kui Piiri köögi tüdrukud Vastseliina linnuse külastuskeskusest.

„Mahekonverents läks üle ootuste hästi korda, kõik seatud eesmärgid said täidetud,” rõõmustas Uma Meki mahekonverentsi korraldaja ning Võru maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Anti Allas.

Allase sõnul käis ürituselt läbi 230 inimest, kellest suurem osa olid mahetootjad, kuid oli ka riigimehi ning niisama mahetootmise ja -filosoofia huvilisi.

„Tonaalsus oli mahetootmist hästi toetav,” sõnastas Allas, mis talle endale konverentsilt kõrva jäi. „Praegu on maheda osa kogutootmisest suhteliselt väike, aga kõigi esinejate, näiteks nii põllumajandusministri kui ka maaülikooli esindajate väljaütlemistest jäi kõlama, et mahe kogub positiivseid argumente ja sellega peaks edasi minema.”

Konverentsilt jäi õhku mõte, et mahetootmine annab väga häid võimalusi, et inimesed tervislikult ära toita. Praaegu on mahetooteid enda jaoks avastamas või juba need avastanud eeskätt inimesed, keda vaevab mõni allergia, ning lisaks lapseootel ja väikelapsi kasvatavad emad, kes tarbivad mahetooteid eesmärgil, et laps kasvaks võimalikult tervena. Ent mahetooted ei ole mitte ainult nendele sihtrühmadele, mahetootmine on valdkond, mis võiks kaasa aidata paljudele positiivsetele arengutele kogu Kagu-Eestis.

Ülimalt ambitsioonikas plaan

„See konverents andis headele lennukatele ideedele hoogu juurde,” kirjeldas Anti Allas. „Teadvustati võimalusi, mis Kagu-Eestile mahepiirkonnana võiks tulla. Konverents oli tulevasi tegevusi toetav.”

„Visiooni kohaselt võiks Kagu-Eesti aastal 2025 olla tuntuim mahepiirkond Euroopas,” sõnastas konverentsi korraldaja. „See on ülimalt ambitsioonikas plaan, aga see annaks väga palju võimalusi juurde – näiteks turismi-, toitlustus- ja ravisektorile.”

Kagu-Eesti aastaks 2025 tuntuim mahepiirkond Euroopas!

Kolme piirkonna maakondlikud arendusjuhid – lisaks Allasele Põlvamaalt Rutt Riitsaar ja Valgamaalt Ivar Unt – püüdsid ühisettekandes leida võimalusi, kuidas mahepiirkonna ideed ellu viia. Allas ise märkis, et tema hinnangul on ideel, millest on kõik kolm maakonda huvitatud, kandvust. „Mis meil veel on sellist, millega hästi konkureerida?” küsis ettekande tegija. „Kõik eeldused on olemas, et olla esirinnas selle mõttega.”

Anti Allas rõhutas samas, et konverentsil mitteosalenud ja tavapõllumajandusega tegelevad inimesed ei peaks kindlasti pelgama, et nüüd on ametnikud vastava otsuse vastu võtnud ja kõigile hakatakse mahetootmist peale suruma.

„Mahe peab loomulikus protsessis oma võimalused ja õigused kätte võitlema,” selgitas Allas.

Selleks, et mahetootmine suudaks tavatootmisega võistelda, tuleb Allase sõnutsi aga esmalt hulk probleeme ära lahendada, abi loodetakse selleks saada maaülikoolilt. Põhiküsimus on see, kuidas muuta mahetootmine efektiivseks ja selliseks, et hinnavahe tavatoodetega pole nii suur, kui see on praegu.

Mahekonverentsi korraldaja tõi näite: kuigi paljud meist räägivad mahepõllumajandusest, käime paraku ikkagi lastele Säästumarketist süüa ostmas – sest suure hinnavahe korral pole ilusad mõtted paraku teostatavad. Konverentsil arutletigi tõhusama tootmise ja selle tehnoloogiate üle ning Nursis näidati ka üht spetsiifilist mahepõllumaajandusmasinat, mida Eestis on vaid üks, kuid mida on rohkem kasutusel Saksamaa mahetaludes.

Mahe on terve filosoofia

Veel üks mõtteid, mis konverentsil käinutele kõrva jäi, oli see, et mahe pole mitte ainult põllumajandustootmise viis, vaid terve filosoofia. Nii on näiteks haridusminister Jaak Aaviksoo (fakti täpsustusena olgu siiski öeldud, et see oli haridusminister Tõnis Lukas) nimetanud Johannese kooli Rosmal mahekooliks. Mahe hõlmabki Anti Allase sõnul nii eluviisi, keskkonnasäästlikkust, energiatarbimist, põliskultuuri väärtustamist kui ka tarbimisharjumusi.

„Milleski peab piirkond olema parem, miks inimesed seda eelistaksid,” selgitas Allas maheda võimalusi.

Konverentsi korraldaja selgitas, et näiteks juba praegu teeb palju inimesi maalt kaugtööd. Neile tuleks aga juurde anda põhjuseid, miks sellisel moel elada on hea ja mahe võimaldab seda. Kui aga mingis kindlas piirkonnas tekiks rohkem mahepõllumajandustootjaid, siis annaks see juba lisavõimalusi näiteks mesinikele – nemad saaksid müüa mett, mis pole pärit intensiivse põllumajandusega aladelt. Sellist visiooni toetab Allase sõnul ka Euroopa Liit, mis soovibki tuge jagada just omanäolistele piirkondadele.

„Mitmel pool Lääne-Euroopas on kooslused hävinud – meil aga mitte ja meil on täna olemas trumbid,” vahendas mahekonverentsi korraldaja. „Töö- või raviturism oleksid argumendid, miks siin olla. Oma tervis ja elukeskkond on need, mida tulevikus järjest rohkem väärtustatakse.”

Üks mahetootmisega seotud põhiküsimusi on Allase sõnutsi see, kas mahe on ikka selgelt tervislik. Konverentsil sai see küsimus asjatundjate suu läbi vastuse: uuringud on näidanud, et mahetoode on selgelt tervislikum kui tavatoode. Ning kohati võib mahetoode olla juba praegu ka tavalisest saagikam – Jõgeva sordiaretajate katsed on näidanud, et soodsates oludes võib mahekaer anda intensiivkaerast suurematki saaki.

Ent mahetootmisel ja mahepõllumajandusel on veel kõvasti arenguruumi, tõdeti konverentsil.

„Üks selge probleem on see, et praegu läheb mahetoode tavatoodetega sageli ühte katlasse,” nentis Allas. „Selleks tuleb panustada, et mahetooraine jõuaks mahetootena letile.”

„Tootmine peaks olema efektiivsem ja tootmine korraldatud nii, et toote hind oleks taskukohane,” tõi konverentsi korraldaja välja põhilised raskused.

Selleks tuleb aga ka teadusvaldkonnas suuri samme teha.

„Tavapõllumajandust on Eestis aastat sada kõvasti arendatud,” nentis Anti Allas. „Maheasjas on veel palju teha ja uurida. Mahetootmises kasutatav agrotehnika ja tootmisprotsesside korraldamine vajavad palju edasimõtlemist ja teaduslikku lähenemist. Konverentsil oli ka sõnum poliitikutele: uurimistöö ja koolitamise valdkonnas peaks riik toetama rohkem, et Eesti Maaülikoolil oleks rohkem võimalusi.”

Allikas: LõunaLeht

Autor: VIDRIK VÕSOBERG

 

Maaleht: Rosmal tehakse koolitoidurevolutsiooni

13. november, 2011

Johannese kool ja lasteaed Põlva külje all Rosmal on ühed vähestest Eestis, kus lastele antakse lõunaks kohalikust toormest tehtud mahetoitu.

Waldorfi pedagoogikat viljeleva Johannese koolis õppiva 45 lapse lõunamenüüsse kuuluvad näiteks tatrapuder külma hapukurgi-koorekastmega, täisteramakaronid kalakastmega, suvikõrvitsakook ja mustarõikasalat.

Kõrvale saavad lapsed võtta kodus küpsetatud täisteraleiba, hapupiima või laimivett.

Natuke muudetakse nime

Selle menüü panid koolikogukonna palvel kokku alates käesolevast õppeaastast Johannese koolisööklas toimetavad kolm õde, kes on tuntud ka nime all Kolme Sõsara Hõrgutised. Setumaalt pärit, on nad üles otsinud kohalikke talunikke, kelle käest oleks võimalik osta mahedalt kasvatatud aia- ja põllusaadusi, piimatooteid, jahu ja muud.

Päris 100% mahetoitu nad siiski ei tee, sest kõiki tooraineid pole võimalik mahedana saada ja kõik ei mahu ka mõõdukasse eelarvesse. Praegu on ühe lapse päevatoidu hind 1.05 eurot. Selle raha eest saab hommikul tee ja puuvilja ning koolilõuna. 

Tõuke selliseks “koolitoidurevolutsiooniks” andis soov, et lastel tekiks harjumus toituda mitmekülgselt ning kasutada toidu tegemisekshead toorainet.

Väikeses Johannese kooli köögis toimetav üks kolmest sõsarast Kerti Vissel ei eita, et alguses tekitas teistmoodi toit tõrkeid. “Me küsime, kuidas toit maitses ja näeme, kas laps on seda söönud või mitte,” selgitas ta.

Kvaliteeti ei kontrolli keegi

Õdedel on ka mõned nipid, mida peab laste puhul teadma. Näiteks ei tohi liiga ausalt kõike ära rääkida ja toiduainete nimetusi tuleb muuta. Seega on läätsed väikesed herned, kalafrikadelli supp lihtsalt frikadellisupp ja šokolaadi-peedikook šokolaadikook.

Tõuke selliseks “koolitoidurevolutsiooniks”, nagu MTÜ Rosma Haridusseltsi juhatuse esinaine Tiina Länkur ise seda nimetab, andis soov, et lastel tekiks harjumus toituda mitmekülgselt ning kasutada toidu tegemiseks head toorainet.

Vissel tunnistab, et alguses oli nende jaoks väljakutse pakkuda koolitoitu üsna hirmutav. “Kui me vaatasime reegleid, mis riik ette kirjutas, siis me peame isegi mõõtma lapse taldrikul oleva toidu temperatuuri,” kirjeldas Vissel.

“Samas ei kästa mitte üheski reeglis seirata, kui palju lapsed söövad või millist toorainet kasutatakse toidu valmistamisel, kas toorainel on üldse toiteväärtust või kui palju see kaloreid sisaldab.” Vissel tõdes, et praegu tuleb riigi määratud koolitoidu kalorite hulk valdavalt kokku valge nisujahu ja suhkru arvelt. “Samas on aga ju teaduslikult tõestatud, et need mõlemad toiduained pärsivad seedimist,” märkis ta.

Johannese kool on kogunud aga lastevanematelt allkirjad, kus nood nõustuvad, et koolitoidu valmistamisel ei pea jälgima ettenähtud kalorite koguse täitmist, vaid toidu tervislikkust.

Müüt, et tervislik ja võimalikult mahe toit on kallis, ei pea Länkuri hinnangul paika. Ta leiab, et selle jutu puhul on rohkem tegu soovimatusega midagi muuta. “Lihtsam on ju öelda, et lapsed ei söö seda ja teist,” nentis Länkur.
Tema sõnul tuleks mõelda, et mahetoit, tervislik elu- ja mõtteviis ei ole ilmtingimata luksuskaup ja kättesaamatu püüdlus.

“Vaadake, kui palju on tänavapildis ülekaalulisi lapsi, kui palju on kasvanud diabeeti haigestumine, kui palju kaotame elusid vähile,” arutles Länkur.

Katsetus mahesalatiga

Tervislikku ja pooleldi mahetoitu pakutakse ka pisut üle 700 õpilasega Rocca al Mare koolis. Kooli direktor Kaido Kreintaal ütles, et nende kooli toitlustaja Baltic Restaurants Estonia AS hakkas pakkuma täisteratooteid eelmise kooliaasta algusest ja aasta keskel katsetati mahesalatitega. Direktor tõdes samas, et mahetoit on kallim ja pole ka piisavalt tootjaid, et kogu nõudlust rahuldada. Riiklikule koolitoidurahale maksavad Rocca al Mare lapsevanemad omalt poolt 0.64 eurot lisaks.

Mirjam Nutov, Maaleht, lugu ilmus 10.11.2011

Pealtnägija jutustas loo meie vilistlasest

3. november, 2011

02. novembri Pealtnägija tutvustas meie kooli vilistlast – Aleksander Lumi rääkis oma huvist looduse ja ilmaennustamise vastu. Vaata Pealtnägija klippi siit.

Foto: Pealtnägija, ETV

Koit: Kagu-Eesti maakondade arendustöötajad kohtusid Rosma koolis

2. november, 2011

Mõttetu rivaalitsemise asemel asuvad Kagu-Eesti maakonnad tegema koostööd, tuues ühise trumbina välja mahepiirkonna.

Teisipäeval Põlvas kohtunud Põlva, Võru ja Valga maavalitsuse arenguosakondade esindajad külastasid esmalt Johannese kooli ja leidsid nii seal kui ka järgnenud arupidamisel, et kolmel maakonnal on eeldusi eristuda ülejäänud Eestist mahepiirkonnana.

«Maheidentiteet ei ole seotud vaid toidu ja maalähedase eluga, vaid ka mõtteviisi ja maailmavaatega. Viimast esindab ilmekalt Rosma kool, kus käib lapsi kõigist Kagu-Eesti maakondadest,» vahendas Põlva Maavalitsuse arengu-ja planeeringuosakonna juhataja kt Rutt Riitsaar.

Rosma koolis jäi Põlvamaa arengujuhile ja ta kolleegidele Anti Allasele ja Ivar Untile kõrvu seegi, et sellest sügisest söövad sealsed õpilased mahetoitu.

Arengutöötajate teadmisel on nii Põlva- kui Võrumaal mahetootjaid päris palju. Valgamaa aga peab oma peamiseks trumbiks energiasäästlikke hooneid ning maheeluviisi. «Ühine on meil kaunis ja puutumatu loodus, millega haakub hästi Põlvamaa tunnuslause «Rohelisem elu»,» märkis Riitsaar.

Ühise mahepiirkonna visiooniga kavatsevad arenguosakondade juhid esmakordselt välja tulla 4. novembril Võrumaal Nursis toimuval mahetoidukonverentsil.

«Tahame seal tuua konkreetseid näiteid selle kohta, mis meie visiooni toetavad. Usutavasti assotseeruvad Põhja-Eesti inimesele siinse kandiga eeskätt puhas loodus ja mõnus koht elamiseks,» leidis Riitsaar.

Seljad tuleb kokku panna

Ühiseid tegevusi alles asuvad arenguosakondade juhid välja mõtlema. «Läbi on jooksnud näiteks idee korraldada Tallinnas Raekoja platsil siinset piirkonda tutvustavad päevad. Igal juhul – kui tahame Põhja-Eesti või Tartuga rinda pista, peame seljad kokku panema,» toonitas Rutt Riitsaar.

Mati Määrits, Koit (13.10.2011)

 

Eesti Ekspress: Koolitoit on ohtlikult ühekülgne!

30. oktoober, 2011

Eesti Ekspressis kirjutab Heidit Kaio, et lastele antakse koolis ühekülgset ja ebatervislikku toitu, sest riik nõuab vaid toidu kalorite jälgimist.

Aga seda, et saab ka teisiti, selgitab leht muuhulgas meie kooli näitel.

Loe edasi Eesti Ekspressist >>