Väike meenutus sellest kuidas meie köök möödunud vaheajal auruahju sai. See on selle postituse järelkaja.
Väike meenutus sellest kuidas meie köök möödunud vaheajal auruahju sai. See on selle postituse järelkaja.
Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.

Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.
Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.
Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku!
Tegelikult on Laivi saare naine, kes peale pealinnas õppimist saarele naases ja lastendusega algust tegi – nii enda kui lasteaia lastega. Laivi sai hakkama selle julge teoga, et asutas esimese eralasteaia Saaremaal. See oli waldorfpedagoogikal põhinev lasteaed. Esimene pesakond omi lapsi saigi saarel enam-vähem suureks. Siis tulid taas mandri-tuuled ning ka praegune abikaasa Ritsaart, kes on rahvuselt hollandlane.
Kui Laivi ja Ritsaart omi eluplaane pidasid, siis kuulusid sinna kindlasti lapsed, waldorfkool ja maaelu, sõnaga – täispakett raskusi. Maast – mitte eraomandi, vaid ikka terve planeedi mõttes – on pere palju mõelnud. Samuti sellest, kuidas tervistada intensiivpõllumajanduse ja hoolimatu suhtumise läbi kannatanud maad. Eks ikka seeläbi, et ise seda maad südamega harida, olgu kasvõi oma väikest maatükki. Muidugi kuuluvad maa hooldamise juurde ka loomad, sest kust muidu loomulikku väetist saada. Mõeldud-tehtud.
Koos kahe toreda tütrega maandus pere neli aastat tagasi Tilsi lähedal, pidades silmas võimalust, et lapsed saaksid Rosmal lasteaias ja koolis käia. Alustati vana majapidamise taastamisega, tasapisi võeti elamisse loomad. Laivi ja Ritsaarti pere on üks nendest entusiastidest, kes asusid taastama eesti maatõugu lamba kasvatamist. Neil on ka teisi tõuge, ikka villast lähtuvalt. Tasapisi tahab Laivi oma karja jätta vaid kõige pehmema ja kaunima villaga lambad.
Tema „vokihullus“ lõi lõkkele aasta tagasi pealinna mardilaadal, kus ta ketravaid naisi vaimustusega jälgis ning esimesed nõuanded sai. Jõulukingiks, ennäe!, saigi Laivi voki! Esimesed kedrused olid katkendlikud ja topsulised, nõudis palju aega, et kogu süsteem – käed, jalad ja vokk – korralikult toimima hakkaks. Nüüd võib Laivi ise vabalt kedrata, suu jutulõnga heietamas või mõtted hoopis kaugemal uitamas. Ketramine on kahtlemata väga meditatiivne tegevus. Laivi kiidab, et milleks talle psühholoog – tema võtab voki, paneb selle ratta veerema ning sel ajal kui käed-jalad oma teevad, saab ka mõtete segapudrust korraliku mõttelõnga, mida mööda elus edasi minna. See, kõige muu käegakatsutava tulu kõrval, on üks põhjus, miks Laivi villaketramist kõigile naistele soojalt soovitab. Ja ilus unistus on Laivil ka – ehk saab tulevikus Põlvamaale tekkima terve Kullaketrajate klubi!
Võib-olla tundsid oma unistuse ära? Astu Rosmalt läbi ja pea Laiviga nõu!
Külli Volmer
Leader toetab meie püüdlust arendada terviklikku haridusasutust, mis koosneb lisaks pedagoogikale ka keskkonnasõbralikust maailmavaatest ja võimalikult puhta toidu pakkumisest. Toetus väljendub kooli köögile auruahju soetamise toetamises.
Osa vajalikust summast kogusime septembris Tallinnas toimunud esimese kokkade jalgpalliturniiri Chefs’ Cup raames, kus võis Snelli staadionil jalgpalli mängimas näha restoranide Neh, Ribe, Senso, Oko, Leib Resto & Aed ning Swissôteli, Tallinki ja Carmen Cateringi meeskondi.
Teine osa tuli siis nüüd Leaderi kaudu.
Heategevusliku jalgpalliturniiri toimumisele aitasid kaasa Electrolux, Eesti Jalgpalliliit, Eesti Kulinaaria Instituut, Dunkri Kaubanduse AS ja turniiri võõrustajana Restoran Neh.
Aitäh kõigile!
2011/12 õppeaastal oleme hakanud pöörama rohkem tähelepanu lastele kvaliteetse toidu pakkumisele.
Meie püüe on arendada terviklikult haridusasutust, keskkonnasõbralikku maailmavaadet ja looduslähedast elulaadi. Üks osa sellest on ka ökoloogiliselt võimalikult puhta toidu pakkumine.
Selle saavutamiseks otsustasime oluliselt muuta seniseid koolitoidu pakkumise põhimõtteid. Uued põhimõtted, mida järgitakse on: